"Madame Bovary" Gustave Falubert
Flaubert annab mõista, et pulmaöö oli Emma
jaoks õudne. Ka muidu on ta oma uues elus kibedasti pettunud. Mitte midagi ei toimu. Emma
istub igavas kolkas, peab hoolitsema mehe eest, keda ta ei armasta, toob tütre ilmale, aga elu
sisuks selleks ei piisa. Ta põgeneb unistustesse. Emma loeb romaane, kus räägitakse tunnetest
ja elatakse armastuse nimel, ja teda haarab ängistus, et ta ise sellisest maailmast osa ei saa.
Fantaasia võtab tema üle võimust. Advokaadiabilise Leoni arglikele lähenemiskatsetele
suudab Emma veel vastu seista. Aga kui uus mõisahärra talle külge lööb, algab kuum
armuseiklus. Naine on õnnelik. Lõpuks on kire oivaline poeesia leidnud koha ka tema elus.
Afäär lõpeb halvasti. Kui Emma rohkemat tahab ja armukest üheskoos põgenema õhutab,
jätab mees ta maha. Vaeseke kukub kokku, jääb haigeks ja tõuseb alles mitme kuu möödudes
tänu abikaasa hellale hoolitsusele taas jalule.
Kuid Emma ei leia tagasiteed abikaasa juurde