Meditsiini ja bioloogia ajalugu
taimeekstraktidega immutatud nn. narkoosikäsnadena, mille läbi hingates või neid imedes tundsid
haiged kergendust. Seega jäi valutustamine keskajal vanade kultuurrahvaste tasemele.
Šveitsi looduseuurija ja arst Paracelsus (1493-1541), kodanikunimega Theophrast Bombast
von Hohenheim, oli keskaja väljapaistvamaid teadlasi. Ta kasutas arenevat keemiat meditsiiniliste
küsimuste selgitamiseks. Kogenud sõjakirurgina töötas ta välja haavaravi meetodid. Tema
ettepanekul kasutati adstringeerivaid sidemeid ja anti haavatule organismi üldseisundi tugevdamiseks
mitmesuguseid jooke.
Andreas Vesalius (31. detsember 1514 – 15. oktoober 1564) oli flaami anatoom ja arst.
Vesalius pööras suurt tähelepanu anatoomilistele joonistustele. Ta tegi ise täpseid joonised oma
lahkamistest ja palkas selleks ka väga häid kunstnikke. Inimkeha uurimine lahkamistel näitas
Vesaliusele, et paljud tolleaegse meditsiini ebajumala Galenose väited ei pea paika – vähemalt mitte
inimkeha kohta