Veereostus ja Läänemeri
Kuna tursk
koeb hõljumina vette, peab olema marjaterade arenemiseks vesi vähemalt 10 promilli ja
hapnikusisaldus vähemalt 2 ml/l vee kohta. Sügavamal võib aga hapnikku olla liiga vähe või
on hoopiski asendunud väävelvesinikuga, mille tõttu kaob mereelustik. (Wirdheim 1992: 37-
38)
Lisaks kalade elutegevuse mõjutamisele on reostunud vesi probleemiks ka adru liikide
kasvamisele. Kui 1940. aastatel leidus tähtsaimat adruliiki – põisadru Öregrundi lähistel veel
11 meetri sügavuselt siis nüüdseks leidub seda harva 8 meetri sügavuselt. Ka mujal on
uuringute tulemuste võrdlemisega on tulemuseks adruvööndi kitsenemine, mis tähendab et
adru ei kasva enam nii sügaval kui varem. Adrude hävimine omakorda halvendab kalade ja
teiste organismide elukeskkonda. Adrude vahel leiavad kalad ja muu elustik varjet vaenlaste
eest ja mitmed liigid paljunevad just seal. Seega adru arvukuse vähenemine mõjutab ka kala