Eesti keskaeg
adramaades. Adramaa tähendas keskmist talu, mis oli haritav ühe perekonna tööjõuga kasutades ühte atra ja
rakendit.
Üksjalad tekkis XV saj. I p. talupoegade kiht, kes olid peamiselt adratalunike nooremad pojad, kellel polnud
isatalus ruumi ja kes rajasid uue talu senistele võsamaadele. Talud olid väikesed ja ja algul oli neil koorniseks
mõisa vastu 1 jalapäev nädalas sellest ka nimetus. Kui üksjalad harisid maad juurde kasvasid ka koormised
ja nende seisund lähenes adratalupojale.
Vabatalupojad tasusid koormisi rahas ja olid vabastatud teotööst.
Kõige kõrgema, arvuliselt aga kõige väiksema kihi vabatalupoegade hulgas moodustasid
Maavabad kes olid üldiselt muistsete eesti ülikute järglased ja valdasid oma talusid läänikirja alusel.
Viimases olid märgitud nende õigused ja kohustused. Maavabadel ei olnud talupoegade tavalisi koormisi, sõja
korral tuli neil teenida aga feodaali ratsaväes.
Talupojad võitlesid koormiste tõstmise vastu
annaabi.ee 
