Eesti keskaeg
Üksjalg - Esmakordselt üksjalgu mainitakse 1435. aasta Tallinna Jaani seegi
vakuraamatus. 15. sajandil arvukalt mainitakse üksjalgu allikates. 1535. aastal nad
hakkavad tasapisi kaduma ja 16. sajandil on üksjalad haruldaseks nähtuseks. Üksjalad
on talupojad, kes rajasid oma talu väljaspool küla, enamasti ühenduses metsa või
võsamaade, heinamaa juurde. Nimetus üksjalg tuleneb sellest, et nende põllud
paiknesid ühe tükina ehk jalana. Majanduslik kandevõime oli adrataludega võrreldes
nõrgem. Üksjalgade talumaad ülirahva hinnati adramaades. Üksjalgade põllu suurus
on ebapüsiv. Majanduslik seisund oli kehv. Neil on umbes 1/2 adramaast. Üksjalgade
naturaalkoormised ja rahalised koormised olid adratalude omadest väiksemad.
Adratalunik võis saada üksjalak ja vastupidi, kõik olenes kuidas suudeti toime tulla.
Üksjalad tegelesid mõne käsitööalaga, et teenida elatist.
Vabadikud (alates 15. saj) - Kehviktalupojad, kel oli vähe maad või polnud seda
annaabi.ee 
