Ilus oled,isamaa
Juba minu vanemad ja vanavanemad
on siin elanud ja töötanud. Minu õed ja vennad ning kõige lähedasemad sõbrad ning
tuttavad samuti. Ja minagi elan, kasvan ja õpin siin. Sest see maa on minu sünnimaa,
minu isade maa, mida ma eales teadnud olen. Aga ma tean, et meie isamaa musta
mullapinda pole niisutanud mitte üksnes rõõmupisarad, vaid temas on ka ridamisi
valutavaid vermeid. Ja neid ei ole kündnud sinna mitte meie oma vanemate parkunud
pihkudest hoitud raudsed adraninad, vaid võõraste röövvallutajate tankiroomikud ja
mürskude plahvatused. Meie isade maast on tehtud mitmeid kordi sõjatallermaa. Ja
seda meie tahtest sõltumata. Kuid hambuni relvastatud suurriikidel, olgu nad siis idas
või läänes, pole õnnestunud meie põlist sünnimaad maailma kaardilt lõplikult
minema pühkida. Kuigi see on nende eesmärk olnud. Hoopis vastupidi. Mida
alatumad on olnud orjastavate riikide salasepitsused, seda tugevamaks on kasvanud