Haridus Eesti kultuuris
sellegi korraldamine oli tarvis selgelt sätestada. Õppetöö pidi koolis kestma
mardipäevast lihavõtteni (et kodu ja mõis ei kaotaks liigselt laste tööjõudu). Kodus
õppivaid lapsi kontrolliti kevadeti lihavõtete eel. Vanemad, kes lugeda oskasid ja
katekismust tundsid, võisid oma lapsi kodus õpetada. Need kellel kodus õppida polnud
võimalik, pidid minema kooli. Kihelkonna- ehk köstrikoolide kõrval kohustas Browne`i
patent iga vähemalt viie adramaalist mõisa pidama ka mõisa- ehk külakooli (neist said
hiljem vallakoolid). Mõisnikud, kes ei asutanud koole, pidid kirikukassasse maksma
kümme taalrit. Määratleti köstrikoolide tegevusvaldkond ja mõisnike kohustused
koolimajade ehitamiseks. Koolimaja pidi olema akna, ahju ja korstnaga. Köstritelt nõuti
jüripäevaks aruannet õpilaste arvu ja edasijõudmise kohta. Talupoegadest koolmeistrid
soovitati vabastada mõnest mõisakohustusest. Seega oli patendil eestlaste haridusloos