jälle ühe pikema teksti. Viimastel sõja-aastatel aga luges oma kõne peaaegu alati helilindile, mis siis raadiosse jõudis. Sekretäridel polnud enam õigupoolest üldse tööd. Vanad kaardiväelised preili Wolf ja Schroeder olid Schaubi käsutuses. Igal hommikul anti neile patakas kirju, millele tuli vastata. Schaub võttis vastuste sisu märksõnade kaudu kokku, kirjad tulid daamidel endil sõnastada. Traudli hooleks oli noorte SS-adjutantide paberimajandus. Ta kirjutas ettekandeid SS-Leibstandarte ,,Adolf Hitler" koosseisu ja varustuse kohta, üleandmistaotlusi, üleviimiskäskkirju ja autasustamisettepanekuid. Viimaseid tehti hulgi, sangareid tuli üha juurde, idarindel jagati heldelt hõbe- ja kuldriste ning medaleid. Oli võimatu harjuda sealse elu ühekülgsusega. Vahes hoovas Traudl oma ühtäkki teadlikuks saanud mehele, et nad viibivad Hitleri hermeetiliselt suletud mõttemaailmas
Nüüd oli ta väljaspool tabamis- ja karistusohtu ning seadis sammud avaliku väljaku poole, kus poiste kaks «sõjaväge» pidid täna lahingut lööma, nagu oli kokku lepitud. Tom oli ühe armee kindral, Joe Harper, tema südamesõber, teise. Need kaks suurt komandöri ei pidanud endale seisusekohaseks isiklikult võitlusest osa võtta -- see sobis rohkem väiksematele vendadele -- , vaid istusid koos kõrgendikul ja juhtisid lahinguoperatsioone adjutantide kaudu antud käskude teel. Tomi armee saavutas pikaajalise ja ägeda lahingu järel hiilgava võidu. Siis loeti surnud üle, vahetati vangid, lepiti kokku järgmise kokkupõrke tingimuste suhtes ja määrati kindlaks vajaliku lahingu päev, mispeale armeed rivistusid ja minema marssisid, kuna Tom üksi kodu poole pöördus. Möödudes jnajast, kus elas Jeff Thatcher, nägi ta aias üht võõrast tütarlast, veetlevat väikest sinisilmalist olendit heledate, kahte pikka palmikusse punutud
annaabi.ee 
