Retsensioon "Alexandra Soumm ja ERSO"
Kontrastidest sai juba räägitud, kuid veelgi suurem sarnasus oli esimese osa lõpus, mis lõppes
nagu ,,Saagagi" suure crescendoga.
Teine osa (,,Adagio di molto") oli karakteri poolest palju rahulikum (nagu ikka
kontsertidel). Barokile kohase kõla asemel oli kuulda nüüd tüüpilist romantismiaja viiulit.
Kusagile ei kadunud ka Sibeliusele karakteersed kontrastid, ehkki meetrumi järsku
kiirenemist ei kohanud. Ikkagi on tegemist adagioga ju. Üldiselt valitses teises osas aga
kurvad, kohati lausa traagiliselt kurvad toonid. Kolme sõnaga kokku võttes oli tegemist
maiuspalaga mõtlikule kuulajale.
Selline pikk ärakustumine pole aga iseloomulik Sibeliusele, veel vähem
soolokontserdile kui zanrile. Sellest aitas mõista ülimalt tantsuline kolmas osa (,,Allegro non
tanto"). Selles osas ei lasknud Sibelius kordagi tempot alla, kuid ka siin ei puudunud
kontrastid
annaabi.ee 
