Allikaõpetus
sajandil vabad talupojad
seega kogu ühiskonna õigusvõimeline hierarhia. Lisaks ürikutele ka kirjadel jm allkirja
asemel, uusajal aga selle kõrval, tänapäevani.
Et pitsat satuks ainult õigetesse kätesse, võeti mitmeid meetmeid: pitsatihoidja, laegas
mitme võtmega jne.
Pitsatiõigus
13. sajandi kanooniline õigus (glossaatorid) väitis, et pitseerimisõigus on paavstil, keisril,
kuningatel, kardinalidel, legaatidel, piiskoppidel, ordumeistritel, suurte kloostrite abtidel;
ilmalikest vürstidel, notaritel, institutsioonidest ordul, toomkapiitlil, maksuvabadel
kloostritel.
Saksa tavaõigus - shvaabi peegel 1274-75 - ütles aga, et igaüks võib oma asjas pitserit
kasutada, seevastu võõras asjas ainult paavst, keiser, kuningad, vürstid, kõik kloostrid ja
konvendid, linnad (kui neil on maahärra kinnitatud pitsat ja ainult oma kodanike asjus),
kohtunikud kohtuasjus.
Võõras asjas kasutati pitserit:
annaabi.ee 
