PLATONI MORAALIFILOSOOFIA
eetilisse relativismi, mida propageerisid sofistid ja voorus, mis pidi olema võrdne muutumatu
“ideega”, ei oleks seda.
Teisalt – nii arutleb Platon edasi – on võimalik vooruses näha midagi kaasasündinut, inimese
oma hingesügavuses katkevat antust (“physei paragenomeno”) – ja sel juhul ei ole ta õpetatav
ega arendatav. Iga inimene oleks niisugune, nagu ta on ja vooruslik sel määral, nagu talle seda
sündimisest kaasa on antud. See teeks aga eetika mõttetuks, juhiks absurdsusse. Nüüd väidab
aga Platon edasi, et viga ei peitu mujal kui küsimuse enda seades. Sest: kui eetilises
“teadmises” õpetatavus ja loomupärane kaasaantus ei ole kooskõlastatavad, siis peaks see
kehtima ju teadmise kui niisuguse olemuses üldse. Et see tegelikult nii ei ole, seda näidustab
Platon matemaatika varal. Matemaatika on aga õpetatav ning õpitav – ja ometi peituvad tema
tõed inimese hinges, nagu seda kinnitab katse ori- noorukiga. Tegelikult, järeldab Platon,