A. Camus „Katk“ raamatuanalüüs
Kui katk on praktiliselt lõppenud, saab Tarrou'st selle üks viimaseid
ohvreid, kuid ta ei anna end surmale ilma kangelasliku võitluseta. Tulises sõjas katkuga jääb linn
küll võitjaks, kuid autorgi jätab raamatu lõpulauseks kõlama, et võib-olla tuleb päev, mil katk
inimeste õnnetuseks ja õpetuseks oma rotid üles äratab ja saadab nad surema mõnda õnnelikku
linna. Mina muidugi ei jõua ära kiita Camus' sõnaosavust ja sõnalist väljendusrikkust. Kuigi
"Katku" ei loeta Camus' absurditriloogiasse, oli sinna siiski tuttavlikku absurdi sisse põimitud, oli
rõõm seda iga kord ära tunda. Ei soovita raamatut kuigi kärsitule lugejale, süzee areng pole kuigi
kiire ning palju on jutustavat-kirjeldavat teksti vahepeal, millest tean, minnakse mõnikord
süvenemata üle.
Tsitaadid:
1) Igaüks meist kannab endas katku, sest mitte keegi maailmas pole immuunne. Lk. 35
2.)Ikka ja jälle tuleb ajaloos hetk, kus neid, kes julgevad ütelda, et kaks korda kaks on neli,
karistatakse surmaga. Lk. 68
annaabi.ee 
