Värsskõne Aristotelese järgi on vaatajal võimalik läbi tegelastele kaasaelamise, läbi kaastunde ja hirmu, kogeda katarsist puhastumine. Kui kunagi oli tragöödias kangelase vastaseks kõrgemad jumalikud jõud, siis tänapäeval on selleks saanud saatus ja ühiskond. Kuna maailm on muutunud aina rohkem indiviidikesksemaks, on tragöödia võimalikkus kaasajal kahtluse alla seatud. Selle asemele on tekkinud absurditeater seosetu dialoog, tegevuse vähesus, maailma tajumine absurdina S. Beckett ,,Godot'd oodates" Komöödia klassikalist komöödiat käsitleti tragöödia vastandina tegelased on lihtsad inimesed, keel on argine, situatsioonid igapäevased. Kaasaja komöödial ei ole piiranguid, lõpp on siiski tavaliselt õnnelik. Komöödiat ei ole kirjanduses eriti hinnatud, kuid tavaliselt on sellel taga publiku soosing. Shakespeate, Moliére, Kivirähk, Koidula Koomikas naeruvääristatakse tavaliselt ühiskonnas taunitud nähtusi sõltuvalt
tagajärgedega. Sellist asja pole kunagi isegi mainitud. Võib-olla toimus see kunagi minevikus, kuid nad eemaldusid juba ammu sellest, mida siin nimetatakse põhjuse ja tagajärje seaduseks. Ma ei tea, kuidas sulle seda selgitada, kuid nad ei oska põhjustada kurjust. Nad ei tea, et see võimalik on. Nagu poleks seda olemas. Mäletan, et kui avasin võimaluse selliste mõttevormide olemasoluks, tundusid need mulle täieliku absurdina. A: Kas seda on teil kunagi esinenud? D: Jah, kauges minevikus. Meile on sellest jutustatud, ainult et kaasajal seda ei esine. A: Kui ammu see oli Maa aega arvestades? D: (Peale pikka kaalumist): Umbel pool miljonit aastat tagasi. 7 A: Nii et te olete elanud pool miljonit aastat ideaalses ühiskonnas? D: Ei, vähem. Alguses oli neil raske. Oli raske lahti rebida. A: Lahti rebida millest? D: Tahaksin jätkata järgmisel korral. A: Muidugi.
annaabi.ee 
