Andres Ehin
sajandi mõjukale kirjandusvoolule, mis aga on eesti kirjanduses leidnud vähe
järjekindlat järgimist, olgugi et inspireerivaid mõjusid jagub. Ehin saab teiseks
silmapaistvamaks eesti keeles kirjutavaks sürrealistiks pärast Ilmar Laabanit.
Mõlema luuletaja keeletunnetus jääb sügavalt individuaalseks, seega võib Ehini
tunnistusi Laabani mõjudest pidada eelkõige vaid tõenduseks viljastavast tõukest
meetodi leidmisel.
Ehin, keda on nimetatud ka absurdimeistriks, ei tagane hilisemaski luules
sürrealistlikust liinist, kuid siiski tekib teatav põige ta loomingusse 1970. ja
1980. aastate vahetusel eriti luulekogus ,,Vaimusõõrmed" (1978), kus Ehin
harrastab mänge klassikaliste vormidega ja kus muuski mõttes võib näha väikest
lähenemist traditsioonilisele mallile. See lähedus muutub aga taas illusoorseks
1990. aastatel kirjutatud tekstides, samal ajal tähtsustub Ehini looming juba ka
muutunud kirjanduslikus ümbruses
annaabi.ee 
