Eesti kirjandus II kevad
Tähelepanuväärne on see, et Jüri Üdi on pigem ähvarduslik autor. Selle
hämaruse juures on üks turvaline kirjanduslooline lahendus see, et hakata
otsima mingeid kirjanduslikke taustu autorile ja nende kaudu seletada,
mida autor teeb või taotleb. Kui tausta otsida, siis ei leia päris korralikke
eelkäijaid ega analooge kaasaegsest kirjandusest. Me teame, et noor
Viiding kõndis Tallinna linnas ringi ja ta kotis oli Talviku luulekogu „Palavik“.
Absurdikirjandusest leiab tõenäoliselt paremini seoseid. Üks autoreid on
Morgenstern (?), kellele Üdi oma loomingus viitab. Jüri Üdi tõi eesti
luulesse migni murrangu, mida ei saanud ette ennustada, mis ei pidanudki
toimuda. See on teataval moel prognoosimatu muutus. (Prognoositav
muutus on see, mille toob Laaban – kui Euroopas on kuskil sürrealistlik
luule, siis see jõuab ka Eestisse. ) Üks paljudest kummalistest punktidest
on see, et mingi modernistliku luule vabadusekogemus, postmodernistliku
annaabi.ee 
