PUNK EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS VABARIIGIS 1980-1991
ta keel seda enam ütlema, sest 2000. aastate punkliikumine oli tema sõnul nõnda ilge, et ta
tunneb nüüdseks soovi end sellest distantseerida.139 Ülejäänud intervjueeritavad ütlevad, et
punk on neis endiselt alles ning mõned isegi, et nad on senini tulihingelised punkarid. Pungiga
edasitegelemise väljendusteks mainitakse mõningate „idiootsete“ seaduste rikkumist,
punkmuusikaga tegelemist, teisitimõtlemist, sõja- ja vägivallavastasust ning soovi ühiskonda
sürrealistliku absurdihuumoriga üllatada. Huvitav kõrvalmärkusena olgu mainitud, et mitmed
intervjueeritud võrdlevad punki nakkushaigusega, mis, kui sellesse kord juba nakatuda, jääb
organismi alatiseks alles, et aeg-ajalt taas välja lüüa (kusjuures nii Kiwa140 kui Merca141
võrdlevad punki teineteisest sõltumatult just herpesega).
Mitmed intervjueeritavad sõnavad, et enda hinnangul nad otseselt ei hakanud punkariks, vaid
olid pungile sarnast protestivaimu alati endas tundnud, näiteks ütleb Eero Tamm
annaabi.ee 
