NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
näitlejanna määravat rolli Panso olulise lavastajasõnumi toetamisel, Jüri Järveti
Claudiuse tõlgendus ulatus psühholoogilisest filigraansusest terava groteskini.
Režiikontseptsiooniga haakus veenvalt lakooniline vorm (Mari-Liis Küla lavapilt ja
Eino Tambergi helikujundus). Alates 1960ndate keskpaigast jõudsid eesti
kultuuriruumi Lääne modernismi olulised autorid ja teosed, sh.
absurdidramaturgia (Ionesco, Beckett, Mrożek). Samuel Becketti loomingut
mängiti esimest korda küll mitte teatris, vaid televisioonis: 1967 oli eetris „Mr.
Krappi viimne lint” Jüri Järvetiga nimiosas (lav. Mikk Mikiver), hiljem (1973 ja
1992) jõudis teos („Krappi viimane lint”) samas loovkoosluses ka Draamateatri
lavale. Jean Anouilh’ „Antigonet” Mikk Mikiveri tõlgenduses (1967 Noorsooteatris)
on peetud kümnendivahetuse teatri uuenemise esimese faasi üheks tähiseks;