võimaldasid tal jõuda selliste hämmastavate üldistusteni nagu maalides Lumetorm(1842) ja Vihm, aur ja kiirus (1844). Oma 1840 aastate töödes , akvarellides jõuab t objektist, otsesest jäljendamisest loobumiseni, reaalsusega seob maali veel pelgalt pealkiri (Vaal 1845). mis pigem mõjub rõhutava üldistusena . Sama perioodi õlimaalides on sageli ainsaks äratuntavaks objektiks päikeseketas. Need esemetuse piiril balansseerivad tõdemused jätavad paljudest abstraktsionistidest abstraksema mulje. Sellele hüpoteesile võib vastu väita , et esemetus polnud T teadlik eesmärk, et oma elu lõpuaastatel pöördus ta tagasi klassistlike kompositsioonide juurde, mida ta pidaski oma loomingu parimaks osaks. Kui t suri , pärandas ta kogu oma varanduse, mille ta oli maalides teeninud 140 000 naela , mis oli tolle aja kohta suur summa- vanadele ja vaestel kunstnikele , et nad saaksid rahus oma viimased elupäevad mööda saata
Abstraktsiooni võlu. Minu kirja pandud mõttekäigud, mida ei ole stiliseeritud. Kursuse jätkudes hakkas mulle abstraktsionism üha rohkem sümpaatsemana tunduma. Mulle oli enne olnud realism meelepärane, kuna tundus, et sellise stiili viljelemiseks on vaja kõige rohkem oskusi. Aja möödudes sai selgeks, et päris nii see ikka ei ole. Me käisime Heldur Viiresega intervjuud tegemas ja pärast seda rääkisime ka päris pikalt kunstist. Ta rääkis meile Eesti esimestest abstraktsionistidest ja kuidas Elmar Kits ei olnud sugugi esimene, nagu arvatakse. Nähes, et teised juba julgemalt viljelevad seda voolu, vohas ta kähku palju maale sellel teemal (oma naise ja tütre abiga) valmis ja korraldas koheselt suurejoonelise näituse. Nii et reklaam mängis juba siis tähtsat rolli. Ka oma peene pintslitõmbe olevat ta naiselt üle võtnud. Selle pika mõttekäiguga tahan ma lihtsalt pöörduda tema viimaste sõnade juurde enne äraminekut, kus ta ütles, et abstraktsionist olla
annaabi.ee 
