20.sajandi I poole suundumused kunstis.
Tema meelest pidi kunst
olema võrdne muusikaga, millel heli ju ka midagi ei kujuta. Tema ümber koondus Saksamaal
eladed rühmitus ,,Der Blaue Reiter"- ,,Sinine ratsanik", mille liikmed viljelesid Kandinsky
eeskujul hoogsat, värviküllast ja maalilist kunsti. Nende teostes ei ole mõistupärast
konstruktsiooni, kunstnikud rõhusid intuitsioonile ja tunnete väljendamist. Sedalaadi kunsti
võib nimetada ekspressiivseks (väljenduslikuks) abstrakstsionismiks. Rühmituse liikmetest on
olulise jälje kunstiajalikku jätnud Paul Klee, kelle töödest sageli õhkub muinasjutulist
salapära ja põnevust, ebaabstraktsionistlikku jutustamisvajadust, samuti vaikset huumorit.
Sootuks teist laadi on teine haru- geomeetriline abstraktsionism, selle äärmuslikum ja
järjekindlam arendaja oli Piet Mondrian. Teinud läbi kubismi, jõudis ta väga range
süsteemini, mis tunnistas ainult sirgeid horisontaal- või vertikaaljooni ja viit värvi- musta,