Tammsaare ja Gailit elulugu
jumalus, kellest kogu seda mõttesegadust ümbrusesse kiirgab. Oleks nagu tegemist
groteskseks paisutatud totruse koomikaga, mis pingutusi teeb näida arukana ja olla sellena
võetud. Kui nii, siis on ka siin oma tugev, normaalne koomikapõhi, mille rakendamist säärasel
kujul terve romaani aluseks tuleb hinnata ainulaadseks ja riskeeritult julgeks. Sest lõpuks üks
koomilisi efekte seisab ju millegi väärtuslikuna ja tähendusrikkana näiva või näida tahtva
lahenemises tähtsusetuks ja absrudseks. Seda tehnikat aga rakendatakse siin peaaegu alasti
kujul. Miks Mauruse kuju lõpuks siiski isegi sümpaatseid tundeid lugejasse suudab istutada,
see tuleb sellest, et see oma groteskses kentsakuses mõjub kahjutuna ja et selle iseloomu
halvad jooned, kuigi harva, mängleva ootamatusega pöörduvad südamlikeks ja isegi õilsaiks.
Kui säärane mammonateener nagu Maurus poisile, kelle ta arvab olevat rahast lagedaks
annaabi.ee 
