Inimõigused ja nende piiramine õigusega
[Ibid., lk 117].
Friedrich Wilhelm Josef Schelling (1775-1854) oli seisukohal, et inimese individuaalsus sai
tõeliselt vallandud üksnes tema täielikus andumuses konkreetsele ühiskonnale. Riigis ei ole
enam olemas isiksuslikkust, vabadust ega vastutust. Riigil ei olevat ühtegi eesmärki peale
iseenese ehk teisisõnu: riik on ise oma eesmärk [Ibid., lk 117].
Saksa filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770-1831) on jõudnud riigi
jumalikustamises ja absolutiseerimises kõige kaugemale. Hegeli riik oli maailmavaimu
kehastus teatud rahvas [Ibid., lk 119]. Niisugusena kujutas see endas totaalset kõlblust, mis
ühendab eneses nii moraali kui õiguse. Indiviidi subjektiivne vaim pidi selles kõlbelises
tervikus, ,,tegelikus Jumalas" lahustuma. Hegeli järgi kuulus riigile ,,kõrgem võim üksikisikute
14
üle, kelle ülim kohustus on olla riigi liige"(Rechtsphilosophie, § 258). Indiviidide vaba