Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses
Inimene on värav, mille kaudu te sisenete jumalate, deemonite ja hingede välisest maailmast
sisemisse maailma, suuremast maailmast väiksemasse maailma. Inimene on väike ja tühine, te
oletegi juba ta seljataha jätnud, ja jälle olete teie lõpmatus ruumis, kas siis väikseimas või
sisimas lõpmatuses.
Mõõtmatus kauguses seisab üksainus täht seniidis.
See ongi selle inimese ainus Jumal, see ongi tema maailm, tema Pleroma, tema jumalikkus.
Tolles maailmas kuulub inimene Abraxasele, kes selle tema maailma sünnitab või alla neelab.
See täht on Jumal ja inimese siht.
See on tema ainuke Jumal, kes teda juhib,
temas leiab inimene rahu,
tema juurde kulgeb hinge pikk teekond pärast surma, temas lööb valgusena särama kõik, mis
inimene suuremast maailmast endaga kaasa tõmbab.
Selle ainsa poole palvetab inimene.
See palve suurendab tähe valgust,
see ehitab silla üle surma,
see loob väiksema maailma elu,
ja vähendab suurema maailma lootusetuid soove.