kutsutakse kohapeal "mägedeks". Erinevalt tõelistest kaljutippudest koosnevad Eesti mäed pudedast moreenist, kruusast ja liivast. Umbes 12 000 aastat tagasi oli suur osa Eestist kaetud jääpaisjärvedega. Tolleaegne Läänemeri (nn. Litoriinameri) kattis veel nüüdseid rannalähedasi alasid. Kõrg-Eesti, mis ühendab Pandivere kõrgustikku ja Otepää, Haanja ja Sakala kõrgustikke, vabanes jääst juba algselt maismaana. Ülejäänud ala (Madal-Eesti) allus abrasioonile ning seal tekkis õhukesi viirsavi- ja liivalasundeid, mis tasandas maapinda veelgi. Jää kulutava tegevuse kõrval on oluline tähtsus olnud veel kahel asjaolul: · Maailmamere tase on tõusnud üle 100 meetri ning meri on maismaad ulatuslikult üle ujutanud nii meil kui mujal, muuhulgas on sellisel viisil moodustunud Läänemeri ja tema lahed. Selle käigus kaotasid klindid 2/3 oma kõrgusest.
Meil üldjuhul on laheline rannik, mis peaks pikapeale õgvenema, lained purustavad neemikud, peaks sirgjooneliseks muutuma, kuid ei juhtu seda. Neemikud koosnevad moreenist, kivirikkast moreenist. Kulutuseline moreenrand. *Lainetuse purustavat tegevust nimetatakse abrasiooniks * Abrasiooniprotsessile on iseloomulik rannajoone õgvendamine (tasandamine/silumine). Kaugemale veekogusse ulatuvad maismaaosad poolsaarte tipud neemikud alluvad intensiivsele abrasioonile ning neid kulutatakse kiiremini. Samal ajal kui lahesoppidesse või lahepäradesse setted kuhjuvad. Sellise protsessi pikaajalisel toimumisel võib rannajoon omandada suhteliselt sirgjoonelise kuju. *ÕGURANNIKUD: Rannikutel, kus maakoore kerkimine on aeglane ja aktiivse lainetuse tsoon on pikemat aega püsinud samal tasemel või tugeva lainetusega rannikul, kus lainetusele alluvad vähese
annaabi.ee 
