Kriminaalpoliitika kordamine
kurjategijate füüsilist likvideerimist ehk hukkamist, niisiis rakendatud surmanuhtlust.
See ürgne karistusviis, mis õigusteoreetikute arvates saab alguse veritasust ja inimeste
ohverdamisest jumalatele (Sootak 1994), on reaalse sanktsioonina XX sajandi lõpus kaotatud
enamiku Euroopa riikide karistuspraktikast. Lähtuvalt Euroopa Inimõiguste Konventsioonist (4.
november 1950, Rooma) ning eriti selle konventsiooni kuuendast protokollist (28. aprill 1983,
Strasbourg) on abolitsionistlikud ideed omandanud Euroopa kultuuriruumis suure poliitilise
tähtsuse ning nende ignoreerimist ei saa endale lubada ükski Euroopa riik. Abolitsionistlik
filosoofia seab eesmärgiks järjest väiksema välise sekkumise inimeste ellu, üha suurema
mitteformaalse inimkäitumise regulatsiooni ning peab muu hulgas lubamatuks otsustada riigil
inimese elu ja surma üle (Abolitionism... 1991). Surmanuhtluse alternatiivina pooldatakse
eluaegset vanglakaristust kui kurjategija sotsiaalset hukkamist.
annaabi.ee 
