Minu mõtted haridusest, õppimisest, õpetamisest
Minust pidi saama
õpetaja. Lisaks emale ja vanaemale olid selleks ajaks eeskujude hulka lisandunud
paljud kooliteel armsaks saanud õpetajad.
Õpetamiskogemus kui selline on mul akadeemilises mõistes olematu. Oma
senised haridusealased hoiakud olen omandanud kogemuste näol õpilasena. Alustasin
kooliteed suure õhinaga nagu enamik selles eas lapsi. Mõne aja möödudes muutus aga
õhin tülpimuseks ning omajagu trotsi said minu poolt tunda paljud õpetajad.
Abituuriumis olin endale juba teadvustanud, mis põhjusel ma vahel kooli vastu nii
väga võitlesin. Mulle on alati meeldinud õppida, kuid kui ikka õpetaja on vastumeelt,
siis ei kutsu ka tema antav tund osa võtma ning aine võib muutuda isegi
vastumeelseks. Oma kooliajast mäletan paljusid jäiga ja nüri suhtumisega pedagooge,
kes lämmatasid õpilases igasuguse vaimsuse ning sellega ka võimaluse areneda. Ülo
Vooglaid on öelnud: "Haridus ei ole teenus. Haridus on subjekti üks karakteristikaid,
annaabi.ee 
