Lapse väärkohtlemise roll lapse arengus
Karin Kiis märgib oma uurimuses ,,Puudelaste perede sotsiaalne toimetuleks Tartu
linnas" (1999), et nendest peredest, kus kasvab puudelaps ning kes on lapse igapäevasel
hooldamisel abi saanud, oleks rohkem abi vajanud 65,5%. Kusjuures olulisimaks
toimetulekuressursiks on oma pere liikmed ja lähisugulased. Institutsionaalsest sektorist on
üle poolel juhtudest saadud abi õpetajalt või lasteaiakasvatajalt (60,6%) ja pisut vähem
peredest (37,7%) märkis abistajan meditsiinitöötajat. Kuid sagedamini märgiti, et ravi- ja
õppeasutustelt saadud abi oli ebapiisav, vastavalt 45% ja 41%. Selle põhjal võib öelda, et riik
ei ole veel jõudnud sinnamaani, kus teadvustatakse, kui palju vajab puudega inimene või
puudega lapse pere nii majanduslikku, sotsiaalset kui ka füüsilist abi. Antud perekonnad on
jäetud tähelepanuta ning loodetakse enam nende isetoimimisele ja hakkamasaamisele.