Immanuel Kant
a./2, 15/
Nüüd hakkame Kanti filosoofiat põhjalikumalt „lahkama“. Alustame siis
kronoloogiliselt –
kriitikaeelsest järgust.
1755. a hakkas Kant Köningsbergi ülikoolis pidama eradotsendina pidama
loenguid metafüüsika ja mitmesugustest loodusteadustest, füüsilise geograafia ja
mineraloogiani välja. Püsiva elatise puudumise tõttu tuli ta taluda teravat ainelist kitsikust
ja 1765. a oli ta sunnitud leppima Kõningsbergi kuningliku lossiraamatukogu
abiraamatukoguhoidja tagasihoidliku kohaga, tema taotlused professori ametikohale jäid
aga kõik need aastat tulutuks ja alles 46-aastaselt võis ta lõpuks asuda loogika ja
metafüüsika professori õppetooli (hilem ka dekaan).
Selleks ajaks oli tal välja kujunenud monotoonne, kuid pisiasjadeni läbimõeldud
elukorraldus, mille eesmärk oli tugevdada sündimisest saati nõrka tervist ja rakendada
kõik jõud jäägitult teadustegevusele.