Kokkuvõte 18. sajandist Eestis
Kõige enam oli era-
ehk rüütlimõisaid, kuni 1783. aastani oli osa nendest läänimõisad ehk feoodid, peale 1783.
aastat muutusid need kõik pärismõisateks ehk alloodideks. Läänimõisad moodustasid riigi-
ehk kroonumõisad. Mõisate majandus oli üles ehitatud sarnastele põhimõtetele.
Mõisamajandust juhtis sakslasest mõisavalitseja, karja, toitlustamise ja aiapidamise eest
vastutas virtin, sageli toimetasid mõisas ka valitsejaemand, kubjas (taluperemees), abikubjas
ehk kilter ja rehepeksul rehepapid. Määravaks oli teraviljaeksport. Peamisteks
teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder, vähemal määral kasvatati kaera, hoopis vähe nisu.
Kasvatati meriino lambaid. Kasutusele tulid sajandi lõpus ka viljapeksumasinad. Suurenev
tarbimine ei suutnud sammu pidada majandusliku kandevõimega ning 18. sajandi
lõpukümnenditele langeb ka esimene tõeline mõisate pankrotistumise laine. Ühe abinõuna
kasutati luksuspiiranguid
annaabi.ee 
