Kalevipoeg 18. lugu kokkuvõte
rääkima: ,,Kõlista kellukest, kuuluta kellakeelt!" Kalevipoeg mõistis vähi käsku. Kõlin kandis
ta jala kaldale. Järgmisel silmapilgul kadus jõgi, valgus vesi ja kadus kallas.
Kalev jätkas oma rasket teekonda. Teda ründasid sääse parved. Ta tappis tuhandeid sääski,
lootes, et ükskord see lõppeb. Mees hakkas väsima. Sirts sõnas mättalt: ,,Kõlista kellakest,
kuuluta kellakeelt!". Kuldkella kõlin kaotas sääse parved.
Kalevipoeg istus muru peale puhkama. Sidus kalli abikella väikese sõrme külge, sõi natukene,
lasi leiba luusse. Peale seda seadis ta end teele.
Ta tallas põrguteed, astus sammu alla-ilma. Põrgupoisid ja sarviku-taadi sulased kuulsid
Kalevi käike, tema sammu müdinat. Nad tahtsid minna koju kuulutama, et Kalevipoeg ruttab
rahu rikkuma ja sõjakära sünnitama. Kui Kalev mööda tundmatud teerada all-ilma astus, kulis
kukke kaugel laulmas ja koera haukumas.
Sarvik-taat saatis tugevaimad ja parimad mehed Kalevipoja vastu võitlema. Esimene selts
annaabi.ee 
