Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga
jagatud, hilisemad aga juba algusest peale kavandatud korterelamutena, sest linnade
arenedes tekkis vajadus väiksemate üürikorterite järele. Üheks kõige levinumaks
variandiks on kitsa otsafassaadiga tänava poole pööratud ühekorruselised pikad kitsad
hooned (vt. Joonis 1.6), mida katab kahepoolne viilkatus, nii et tänava poole jääb
kolmnurkne otsaviil. Tänavafassaadil võib olla 13, harva ka 45 akent, vahel kasvab
hoone hoovi pool üle sellega ühe katuse alla kokku ehitatud abihooneks. Ajastule on
iseloomulik nurgakvaadrite imiteerimine puidus. Hilisemad elamud kaugenevad
klassitsistlikest eeskujufassaadidest ja on lihtsama välisviimistlusega, kuid äratuntavana
säilivad hoonete üldtüübid.
Teiseks Eesti linnades sel ajal levinud olulisemaks hoonetüübiks on pikema küljega
tänava poole pööratud elamud, mida iseloomustab sageli kolmnurkviiluga kroonitud
kõrgem, kahekorruseline keskosa (vt. Joonis 1.7). Ka need hooned võivad esineda väga