Marie Underi armastusluule
hoopis teise alatooniga kui nooruses kirjutatud armastusluuletused. ,, Sa ajad kärbsed mu toast, /
sa oled mu seljakatja./ Kuid sina oled kindel, / kui lendaksid tuvid sull' suhu - / Nii tugev vaist on
lindel, / kes ikka teavad: kuhu.'' Ridades kajastub autori küpsemist, noorusliku armastuse
esimesest etapist ülesaamise ning jõudmist abielu staadiumisse, kus on oluline üksteise toetamine
ja arusaamine. Lõpus räägib autor lindudest, kellel on kindel siht; ja nagu õnnestunud abieluski,
abikaasad käivad sama teed. Hilisemas luules kohtab harva kirglike hetki ja kirjeldusi maailmast
läbi roosade prillide. Underi luule muutub depresiivsemaks, kus ilu ja harmoonia asendub inetu ja
ebaloomuliku maailmaga.
Marie Underi luuletusi on meeldiv lugeda, need annavad erksa kujutuspildi maailmast
ning tekitavad tervikuliku tunde, just kui ise oleksid osa luuletusest. Tema armastusluulega on
annaabi.ee 
