Annat nägin ma esimest korda raudteejaamas ja juba siis oli temas midagi tähelepanuväärset. Pärast balli muutus minu jaoks kõik. Ma armusin temasse ja ta muutus minu eesmärgiks, mis muutus algul mu jaoks kättesaamatuks. Anna mees ja Kitty muutusid minu jaoks ei kellekski, nad polnud olulised. Ma järgnesin Annale Peterburi, sest ma tõesti soovisin teda saada. Ma sättisin end sinna, kus oli Anna, ma otsisin tohutult kontakti. Oma seltskonnas ma ei kartnud muutuda naeruväärseks, sest abiellunaise meelitamine ei ole häbiasi. Aga mu töö kandis vilja, ma sain Anna armukeseks. Sihikindlus kandis vilja. Mida aega edasi, seda lähedamaks ma sain Annaga ning soovisin põgeneda temaga. Soovisin, et ta lahutaks oma mehest. Ma tahtsin tunda, et ta on täielikult minu, et ma olen saavutanud oma eesmärgi. Kuid Anna polnud mu elus ainuke kirg ja ühtlasi ka traagika. Mu suureks hobiks oli ratsutamine. Kätte oli jõudnud minu jaoks üks järjekordne võistlus. Ma tahtsin võita ja ma
Ta ei tahtnud abielluda, vaid olla vaba. Lõpus mõistis, et õnn on just see, kui oled seotud ja sul on oma kaasa. Tema usk armastusse võis olla tapetud pealinna seltskonna poolt. Onegini naasemisel maale sai ta osaks siirale armastusele, mida polnud ta kunagi varem tunda saanud. Mõne ajapärast sattus ta segadusse ning põgenes oma tunnete eest reisile. Tagasi tulles lootis Onegin eest leida Tatjana,aga leidis hoopis endasse külmalt suhtuva abiellunaise. Onegin proovis Tatjanat endasse uuesti armuma panna, sellest kujunes välja siiski ainult ühepoolne armastus. Esialgu Tatjana Oneginit vastu ei armastanud ning kulmu kortsutamata lükkas mehe armastuse tagasi. Kord kutsus Lenski Oneginit Tatjana poole ja Tatjana armus Oneginisse. Tatjana kirjutas Oneginile kirja, milles tunnistas, et armastab teda, kuid Onegin omapoolset huvi ei avaldanud. Tatjana oli hästi haritud ja valdas prantsuse
annaabi.ee 
