mereväeadmiral). Oxfordis õppis ta riigiõigust, ajalugu ja majandust samas Ballioli kolledzhis, kus oli õppinud tema isa Olav kolmkümmend aastat varem. Poeg hakkas isa kõrval varakult täitma ka riigi esindamise kohustusi: avas näitusi, võttis osa konverentsidest, külastas vanadekodusid, tegi välisvisiite. Tõsine probleem kerkis esile siis, "kui kuningapoeg tahtis hakata naist võtma". Kroonprints oli olnud oma tulevasega tuttav küll juba üheksa aastat, ometi küttis tema abiellumissoov 1968. aastal üles poliitilisi kirgi. Kerkis koguni küsimus monarhia püsima jäämisest, sest väljavalitu Sonja Haraldsen oli kodanlikku päritolu. Kuningas Olav oli kimbatuses. Ta pidas nõu valitsuse ja Stortingiga (parlamendiga), enne kui söandas poja abielu heaks kiita. Noored kihlusid märtsis ja 29. augustil 1968 peeti pulmapidu. Pärast laulatust kirikust väljudes lausus kuningas Harald V oma miniale: "Sa läksid Oslo katedraali preili Sonja Haraldsenina ja väljusid sealt
Seaduslikult ei olnud naisel personaalset eksistentsi ja abieluga anti ta lihtsalt isa kaitse alt abikaasa alla. Naiste emantsipatsioon algas aga juba varakult. 12 tahvli seadustega lubati neile isiklikku omandit ja mainiti erandina nn vägivallata abielu, kus kehtis varalahusus ning mis muutus hiljem üha sagedasemaks. Abielu esimene ja tähtsaim eesmärk oli seaduslike järglaste kindlustamine. Seadusliku abielu eeltingimused olid Roomas juba mainitud abieluealisus, mõlemapoolne abiellumissoov, magistraadi nõusolek ja partnerite abieluõigus. Tavaliselt kestsid antiikaja abielud 10-15 aastat . Naist, kes abiellus ühe korra terveks eluks, imetleti kui ühe mehe naist, kui aga naine ei käitunud oma lastega halvasti, ei mõistetud teda uuesti abiellumisel hukka. Abielu muutus kehtetuks ühe poole surma, abiellumisõigustest ilmajäämise või lahutuse korral. LAHUTUS Rooma ühiskond pidas abielulahutust kurvaks paratamatuseks. Lahutuse puhul määras
annaabi.ee 
