Põhjapõder
neisse kui lihtsalt vanadesse juttudess, millel puudub sügavam sisu.
Juba saamide algseimatest pärimustest võib selgelt näha inimese ja looduse
vahelist lahutamatut sidet, mille ehedaimaks näiteks on fakt, et enamus juttudes
esinevatest peategelastest on pool-inimesed, pool-loomad või pool-linnud. Teiste
sõnadega öeldes, tegelaskujud võivad esineda nii inimese kui ka looma kujul.
Samadel printsiipidel põhineb ka Mendashi abieelumisest kõnelev pärimus.
Jutustuse mõte on üsna selge: inimene ja maailm tema ümber moodustavad ühe
terviku. Hüljes on lihaks saanud vesi, kaaren personifitseerib õhku ja põhjapõder
kajastab elusolendiks kehastunud metsa ideed. Pärimus toob ilmsiks, et
muinasaegsed jahimehed hingestasid looduse ja uskusid inimese ja loomade
vahelisse veresugulusse, see tähendab, neil oli totemistlik maailmavaade.