Retsensioon - Londoni National Gallery
pimeduse vahel, saavutades tasakaalu vee lisamisel pea igale pildile. Tema õpetaja
seevastu tavatses kujutada puid. Nad olid maalitud erinevatel aastaaegadel
erinevates arengustaadiumides, kust võis leida autorit ennast, kujutatuna värvides.
Veider on sealjuures see, et kuigi igal kunstnikul oli oma lemmikmotiiv ja teatud
kordus, oskas iga maal vaatajat haarata omal kordumatul viisil. Iga pildiga tekkisid
erinevad mõtted, kuid lemmikuteks osutusid siiski need, kus meri kujutatud oli. Jacob
Abelsi kuupaistes küllastunud lainetused suutsid luua illusiooni, nagu seisaks ma
otse sealsamas, mõnel kaldaäärsel hollandi rannikul ja mu ees laiub sügav meri, mis
öösiti tormjas, ent hommikuks tasa raugeb. See oli imeline kunstikogemus.
Valguse kontrastne äärmuslikkus peegeldus kõige paremini Petrus van Schendeli
maalidel, ka need võitsid koheselt mu poolehoiu. Öine romantiline maastik, värelev
küünal viirastuslike inimkogude ainsaks soojusallikaks iga van Schendeli maal oli
annaabi.ee 
