Henrik Visnapuu
märgivadki tema esimest loomeperioodi.
Visnapuu esimese ajajärgu luule on väga meloodiline, rütmiliselt paigas, mitmekülgse
sõnakasutusega.
Esimeses luulekogus ,,Amores" on selgelt näha, et tegemist on noore inimesega. Luuletused
räägivad armastusest, kevadest ja kõiges ilusast. Visnapuule on iseloomulik jõuline
vastandumine, mida leiab kergesti luuletuse ,,Igavesti" esimeses salmis:
Igavesti mulle antud olla kurb,
Olla rõõmust hull,
Olla hell, olla karm.
Aavklikke uudisvorme, mis on tihtipeale ta enda väljamõeldised, on märgata näiteks
kolmandas ja neljandas salmis:
Oh, mu kevadkuld,
Lilletet kõik muld.
Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor.
Tema luuletuste puhul ei olegi oluline niivõrd sõnade tähenduslik pool, kuivõrd nende kõla,
meloodilisus ning rütm. Visnapuu ideaalis pidi ta luuletusi laulev-retsiteerivalt ette kandma, et
tuleks välja nende kõlaline pool.
annaabi.ee 
