põhirühma elementidel. Joondefektid on seotud kristallivõre struktuuri kahemõõtmelise korrapärasuse rikkumisega. Defekti läbimõõt ei ületa üht või mitut aatomitevahelist kaugust ja pikkus võib olla võrdne kristalli enda mõõtmega. Püsivateks moonutusteks on aatomkihtide dislokatsioonid, lagunemised ja nihked. Servdislokatsioon on piki joont paiknev lineaarne defekt, mis tekib aatomkihi pooleldasel lõppemisel võres. Kruvidislokatsioonil on aatomtasapindade kruvitaoline libisemine üksteise suhtes. bcc- ja fcc-metallides on dislokatsioonide liikumise võimalusi palju rohkem kui hcp-metallides. Seega on bcc- ja fcc- metallid plastsemad kui hcp-metallid. Puidus leiduvad ekstraktiivained on vees või org. solventides lahustuvaid ained. Need on erinevatest org. ühendite klassidest, erineva bioloogilise funktsiooniga, jaotumine ja liigid varieeruvad puu eri osades, neid leidub
46 Teine dislokatsioonitüüp on vintdislokatsioon, mille puhul ülemine aatomtasapind kristallis on aatomite vahelise vahemaa võrra nihutatud alumise aatomtasapinna suhtes (joon. 3.45). Võremoonutus, mis on seotud vintdislokatsiooniga, on lineaarne ja toimib piki dislokatsiooni-joont AB. Vintdislokatsioon on saanud enda nime spiraalidest, mis tekivad vintdislokatsiooni tõttu kristalli pinnale (joon. 3.47). Et vintdislokatsioonile tüüpiline aatomtasapindade ümberpaiknemine võib toimuda ka nihkel, siis nimetatakse neid sageli ka nihke-dislokatsioonideks. Moonutatud võreosa vintdislokatsiooni tekkel ei ole täpselt määratletud ja tema suurus vastab vähemalt paari aatomi diameetrile. Vintdislokatsiooni Burgersi vektor on paralleelne dislokatsioonijoonega (joon. 3.45). Dislokatsioonid materjalides ei ole tavaliselt puhtad serv- ega ka vintdislokatsioonid vaid kombinatsioonid mõlemast. Joonisel 3.46 on kujutatud selline kombinatsioon kahest
annaabi.ee 
