Lisandite viimine kristallistruktuuri muudab kristalli värvust. Üleminekuelementidel (siirdemetallidel) on võimalik madalenergeetiline d-d elektronüleminek, mis ei ole võimalik põhirühma elementidel. Joondefektid on seotud kristallivõre struktuuri kahemõõtmelise korrapärasuse rikkumisega. Defekti läbimõõt ei ületa üht või mitut aatomitevahelist kaugust ja pikkus võib olla võrdne kristalli enda mõõtmega. Püsivateks moonutusteks on aatomkihtide dislokatsioonid, lagunemised ja nihked. Servdislokatsioon on piki joont paiknev lineaarne defekt, mis tekib aatomkihi pooleldasel lõppemisel võres. Kruvidislokatsioonil on aatomtasapindade kruvitaoline libisemine üksteise suhtes. bcc- ja fcc-metallides on dislokatsioonide liikumise võimalusi palju rohkem kui hcp-metallides. Seega on bcc- ja fcc- metallid plastsemad kui hcp-metallid. Puidus leiduvad ekstraktiivained on vees või org. solventides lahustuvaid ained
7.1. PTK ja THK (joonised 3.26-3.32) Nagu oli eelnevalt näidatud, on mõlemad kristallsüsteemid tihedaima pakkimise süsteemid. Esitades aatomid üksteisega kontaktis olevate sfääridena saame pakkefaktoriks PF = 0,74. (111) tasapind (tahk) PTK kristallstruktuuris on identne aatomite pakkelt (001) tasapinnaga THP kristallsüsteemis (joonis 3.31, 3.32). Samal ajal kolmemõõtmelised PTK ja THP kristallstruktuurid ei ole identsed. Kõige paremini on võimalik seda seletada kasutades üksikute aatomkihtide järjestust sfäärilise mudeli puhul. Olgu esimene tihedalt pakitud aatomite kiht tähistatud A kihina (joonis 3.27a). Selles kihis on aatomite vahel kahte tüüpi 37 tühimikke. Tühimikke, mis on joonisel 3.27a esitatud tipp üleval kolmnurgana, nimetakse a tüüpi ja teisi tühimikke (tipp all kolmnurgad) b tüüpi tühimikeks. Teise kihi aatomeid võime
annaabi.ee 
