kahvatumaks, — anakronismiks. Vana trafareedi järgi korratakse aga ikka veel tänapäevani samu sõnu rahvuslusest, tehes nägu, nagu oleksid need kõigile endast mõistetavad, igas hinges rikkalikult konkreetselt sisustatud, jättes tähele panemata, et mitte üksi kuulajas- lugejas, vaid ka kõnelejas-kirjutajas pole vana- des vormides enam mingit selget sisu, ei enam vana ega veel uut. Eesti rahvas osutus kardetavaimas, hingelises vaakuumis, ilma ideoloogiata, ilma siduva, ühendava aateta, ilma tuleviku tähisteta. Kuid loodus ei lepi tühjusega, loomusunnil täitub see millegagi. J. Uluotsa Suur-Soome ideoloogiat ei taha küll kuidagi lugeda mingiks quasi- ideoloogiaks, — kuid olevaid või mõeldavaid rahvusvahelisi konstellatsioone arvestades on see siiski liiaks utoopiamaiguline, et sellele rajada mingit tööd või poliitikat, et tõmmata kaasa laiemaid hulki. Ometi on sellel Suur-Soome unistusel
,,Sina teed kõik proosaks ja labaseks naljaks. Tunned äkki, et oled kodumaal, kus vaieldakse majanduse ja aadete üle. Aga Euroopas selle üle ei vaielda. Ehk kui sedagi tehtaks euroopaliselt! Aga kõik pillutakse segi nagu kapsad ja puder. Aated, aina aated, aga sealsamas põllumeeste-seltsid, pulliühisused, sordiparandused, kunstsõnnikusoovitused. Ja need peavad olema aated! Aga mina ütlen: kui on aated, siis olgu aated, ja kui on majandus, siis olgu puhas majandus, ilma ühegi aateta, see on õige kultuura. Sest kui miski on elujõuline, siis seisab ta ilma teise abita." Sellega Miilinõmm lõpetaski täna, sest ta oli sattunud kodumaalisele ainele, aga kodumaa ained tundusid temale liiga kitsaste ja tühistena, mispärast ta neid ei armastanud. Kodumaal oli kõik liiga maine ja see ei võimaldanud või ei ergutanud mõttelendu ega unistusi. Aga Miilinõmm armastas unistada, eriti teaduslikult ja filosoofiliselt. Temal oli nii imeline mõelda ja öelda:
annaabi.ee 
