TONI MORRISON – NOBELI KIRJANDUSAUHINNA LAUREAAT
Kuidas teisiti
nimetada episoodi, kus koolmeistrist istanduseomaniku kaks hoolealust Sethe rinnad piimast
tühjaks imevad, koolmeister aga pealt vaatab ning oma märkmikku "Sethe valmistatud tindiga"
ülestähendusi teeb?
Romaani motoks võiksid sobida Sethe ämma enne surma lausutud sõnad, mida eri tegelased
romaani kestel ikka ja jälle kordavad: "Maailmas pole mingit muud õnnetust peale valgete
inimeste." Ometi pole Morrisoni eesmärgiks aastatetaguste julmuste üle kohtumõistmine või
rassivaenu õhutamine, samuti mitte rõhuvate ja traagiliste sündmuste masendav kuhjamine.
Skeptiline lugeja võiks ju kahelda, kas romaani meisterlikud looduskirjeldused suudavad
mahendada võikaid stseene. Seda aga Toni Morrison oma romaanides rõhutabki. Elu ei tee
elatavaks või kontimurdvaks mitte sündmused, olgu nad kuitahes hirmsad, vaid see, kuidas neisse
suhtuda. Ürgne elujõud, mis tema teostest hoovab, suudab tõepoolest õitsva õunapuu iluga