maailma. Zeusi viha tabas ka Prometheust. Ta neediti kõige raskemate ja kõige tugevamate ahelatega kõrge kalju külge Kaukasuse mägedes. Kui Zeus nägi, et Prometheus ei palu armu ja talub uhkelt oma saatust, saatis ta hiiglasliku kotka Kaukasusse Prometheust piinama. Kotkas lendas iga päev aheldatud Prometheuse juurde, rebis terava nokaga tal ihust maksa välja ja sõi seda. Öösel kasvas Prometheusele maks uuesti tagasi ja hommikul oli kotkale valmis uus söömaaeg. Kui Prometheus oli aastasadasid piinades ja üksinduses mööda saatnud, märkas Kaukasuse kalju külge aheldatud kangelast Herakles. Herakles tappis kotka ning kinkis Prometheusile vabaduse. Et aga Zeus oleks lepitatud ja tema needus täide läinud, pidi Prometheus kandma raudsõrmust, millesse oli kinnitatud kivikild Kaukasuse kalju küljest. Ja sellest ajast peale kannavad inimesed Prometheuse teo mälestuseks kiviga sõrmuseid, kuigi nad on ammu unustanud kangelase, kes ei tahtnud alistuda
sajandi keskel pea igal pool, kohati varem, kohati hiljem ja tema orgaaniline areng kestab 19. sajandi teise veerandini. Rahu ja lihtsust, mille järele igatseti, seda leiti klassilises antiigis, mis nüüd sai kunstnikkude ideaaliks, ja sellepärast kannabki kogu see liikumine klassitsismi nime. Kuid klassitsismi juured peituvad veel sügavamal, ja seda mõistet laiemalt võttes, võiks rääkida klassitsismist kui liikumisest, mis juba renessanss-ajast alates on kestnud aastasadasid. Sest ju ka renessanss tugenes väga tunduval määral antiikkunstile ja eriti kõrgerenessanssi-ajal oli antiikkunsti elustamise püüd kaunis intensiivne. Orjalikust antiigi jälgimisest, täielikust antiikse ehituskunsti uuestielustamisest ei võinud olla muidugi mingit juttu; olid ju praktilise elu nõuded hoopis teised ning virgunud itaalia kunstigeeniuse tung uue ja iseseisva poole küllalt tugev
annaabi.ee 
