Jaanipäev
Võttis tantsima ja
nii nad keerlesidki läbi elu. Nii palju või vähe kui neile antud oli. Karm saatus astus nende
vahele ja viis noormehe varakult Manala teele. Marta jäi suure talu perenaisena üksi tütart
kasvatama. Või mis ta ikka kasvatas. Vanasti kasvasid lapsed ise. Käisid emadel-isade sabas,
õppisid töid ja tegemisi.
Jaanilaupäeva õhtul kippuvad mälestused iseenesest silme ette. Nagu jõulude ajalgi.
Õigupoolest ongi jaanipäev ja jõulud maainimeste tähtsamad aastapoolitajad: vanasti arvati
aega tähtpäevade järgi, ikka jaanipäevast jõuluni ja jälle jõulust jaanipäevani.
Marta ei raatsinud veel majja sisse minna. Ta istus pingile maja ees ja hingas sisse
suvepüha õhku, mis oli tulvil õitsevate lillede ja küpseva vilja lõhna. Ennemuiste pühitseti
jaanipäeval päikese ja valguse püha. See oli ka õitepüha. Sellel ajal õitsesud niitudel
kaunemad suvelilled. Neiud korjasid kimoe ja punusid lillepärga, ennustasid õnne ja õnnetust