INVASIIVSED VÕÕRLIIGID EESTIS – KARTULIMARDIKAS JA TEMA MÕJU PÕLLUMAJANDUSELE
Edasi levis ta 1935. aastal Belgias, 1936. aastal Sveitsis ja 1936. aastal
6
Saksamaal. Kartulimardikas levis idapoolsetele aladele: Itaalias piki Po jõe orgu, Balkanil piki
Doonau jõe orgu ja Kesk-Euroopasse üle Alpide ja sealt Madalmaade kaudu põhja poole. II
maailmasõja ajal liikus ta aastas edasi 80-100 km. 1965. aastal oli ta enamikes Lääne-Euroopa
riikides. Praeguseks on ta jõudnud Aasiassegi.
Eestis leiti kartulimardikas esmakordselt 1965. aastal Pärnumaal. 1966. aastal leiti
kartulimardikaid Tartumaal ning 1971. aastal Pärnu- ja Valgamaal. Siis loodeti, et üksikud
sisserännanud putukad hukkuvad talvekülmas. Esialgu nii ka läks, kuid praegu on
kartulimardikas Eestis juba püsiasukas. Loomulikult on kaasa aidanud pehmemad talved ja
soojad suved. Alates 1972. aastast oli kartulimardika levik Eestis massiline ja on tõenäoline,