Muinasusundi kajastused tänapäeva eestlaste elus - arutlus
Kuna meie esivanemate eluring piirdus maise ilmaga, siis ei tuntud esialgu ka erilist
vajadust surnute teise ilma pääsuks ega otsitud selleks ka vahendeid. Arvati, et surma puhul lahkus
hing kehast jäädavalt. Mõnel pool valitses seisukoht, et surnud inimese hing võis siirduda
putukatesse ja seepärast oli keelatud tappa "hingeloomi" nagu mardikaid, sipelgaid, ämblikke.
Üldisemalt arvati siiski, et hing jätkab elu hiies või kalmistul. Meie usuellu tõi suure murrangu
pronksiajal aarialastelt täielikult omaks võetud komme surnuid maha matta koos vastavate maa-
aluse või taevase teiseilma kujutelmaga. Veel suurem pööre toimus aga koos matmisega ülevõetud
suhtumises surnuisse.. Neid hakati järjest enam vaenlasteks ja kurjadeks vaimudeks kujutlema. Nii
tekkis endiste positiivsete "hingede"kõrvale aina rohkem negatiivseid "kolle", "kodukäijaid", veidi
hiljem "vanapaganaid" ja lõpuks "kuradeid". Meie esivanemad ei lähtunud usulises kultuses sõbra-
annaabi.ee 
