Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia
haaratud kudede ja rakkudega. Antikehad raku/koe vastu, mis reageerivad antigeenidega, määratakse
immunofluorestsentsiga. AK-si lahustuvate AG-de vastu leitakse ELISAga või radioimmunoloogilistel
meetoditel, vahel ka biokeemiliselt või bioloogiliselt.
Organspetsiifilised autoantigeenid:
rakumembraani retseptorid (atsetüülkoliinretseptor)
hormoonid (T3, T4)
ensüümid (kilpnäärme perokidaas, tsütokroom P4, glutaamhappe dekarboksülaas, maohappe APTaas)
Tänu AAKdele saame diagnoosida haigust, ennustada kliinilise haiguse teket, prognoosida haiguse kulgu,
hinnata haiguse aktiivsust ja ravi efektiivsust.
Kasutatakse:
kaudne immunofluorestsents
ensüümkaudne immunosorbent-test (ELISA)
radioimmunopretsipitatsioonitest (RIP)
Western blot e. immunoblotanalüüs
automaatanalüsaator
Raviks on praegusel ajal põhiliselt kortikosteroidid ja immunosupressiivne (tsüklosporiin) ravimteraapia.