maksimaalselt 0-255 ehk suuremaid arve ei saa olla. Igal ruuteril sisend ja väljund IP-aadressid on ka erinevad. Täpne olekski öelda, et IP-aadress on sisend-väljund liidese aadress, mitte arvuti ega ruuteri aadress. Alamvõrgud Ühise aadressiosaga võrgusõlmed, kusjuures nende vahel ei ole ühtegi IP-aadressiga adresseeritavat võrgusõlme. IP-aadress jaguneb kaheks: Kui kogu aadress on näiteks 223.1.1.1 või 223.1.1.2 või 223.1.1.3, siis alamvõrgu aadressi osa on 223.1.1 ja arvuti aadressiosa 1, 2, 3 lõpus. Alamvõrgu mask (Subnet mask) see ütleb ära, kui suur osa täisaadressist on võrguaadress ja kui suur osa on hosti aadress. Kaldkriipsu järel olev arv ütleb ära, mitu bitti aadressist on võrguaadress ja ülejäänud jääb hostide aadressiteks. IP-aadressi on võimalik saada nii, et see on võimalik konfigureerida arvutile ning see on fikseeritud IP-aadress, mis arvutil on ja ka jääb niikaua kuni võrguadministraator leiab, et see tuleb ära muuta
JAH Joonis 2.29. Protsessori töötsükkel katkestussignaali olemasolu kontrollimisel Tegelik üleminek katkestavale programmile ja tagasipöördumine sellest on komplitseeritum, sest katkestus võib toimuda igal hetkel ja mis tahes käsu täitmisel, nii et seda ei saa põhiprogrammis ette näha. Vektorkatkestuse meetod. Taaskäivituskäsku RESTART üleminekuks katkestavale programmile ei moodustata fikseeritud kujul, vaid selle aadressiosa modifitseeritakse andmesiini kaudu sisestava lisainformatsiooni abil. Kui korraldada viimase üksühene vastavus katkestava välisseadmega, siis on identifitseerimisprobleem lahendatud – igale välisseadmele vastab lihtsalt erinev katkestava programmi algaadress. Lisainformatsioon antakse mitmejärgulise kahendsõna ehk -vektori kujul, millest tuleneb vektorkatkestuse meetod. Vektorkatkestuse meetodit realiseeritakse joonisel 2.30 toodud skeemi kohaselt. Katkestussignaalid INT1..