Eesti uusaeg (1710-1900)
omaniketa, siis neid talumaid hakati mõisastama. 18. sajandil võeti ka uusi maid
järjest kasutusele.
Ka röövmajandus ehk rekvireerimine (talupoeg tõsteti kehvemale maade, et ta seda
aja jooksul parandaks). Põhjasõja-eelne aeg, madalseis, mis sajandite vahetusel tekkis,
ületatakse 1740. aastate paiku, saavutati 17. sajandi lõpu külvipind. 18. sajandi lõpuks
on külvipind võrredles Rootsi aja lõpuga kahekordistunud. Mõisamaad olid
maksuvabad (osa aadliprivileegidest). Talumaad olid aga maksualused. Sealt tuli
talupojal makse maksta. Mõisamaid haritakse nii nagu varemgi (taludest tulnud tööjõu
abil, ehk teotöö abil). 18. sajandil toimus mõisa elu läbi mõisavalitseja, kes
mõisamajandust juhtis, mõisnik tihti mõisas ei elanud. Valitseja käsutas, juhatas ja
kontrollid, tihti oli tema käes ka raamatupidamine. Praktilisi töid juhatasid kupjad.
Alamaid kupjaid nimetati kilteriteks. Mõisavalitseja oli tihti sakslane, sageli
annaabi.ee 
