Provence ja Akvitaania. Sealsed rüütlilaulikud olid trubaduurid. Põhja- Prantsusmaa rüütlilaulikud olid truväärid. Nende muusika oli rohkem avatud rahvalikele mõjutustele. Kuulsaim neist Adam de la Halle ühendas ilmaliku laulu vormid polüfoonilise tehnikaga. Prantsuse rüütlikultuuri mõjul sündis rüütlilaul ka Saksa ja Austria aladel. Kuna Prantsusmaa oli 12.-13. sajandil juhtiv ma nii euroopa poliitikas kui ka kultuuris, siis saadeti saksa aadlinoorukeid sinna õppima. Ka ristisõdades puutusid pr ja sks rüütlid kokku. Saksa rüütlilaulikud olid minnesingerid ja rüütlilaulu üldnimetus oli Minnesang ehk lembelaul. Sisuks armastus, aga ka Maarja kultus, poliitika. Rüütlilaulikuid nimetati: Trubaduurideks, Truväärideks, Minnesingriteks. Laulikud võisid olla erinevatest seisustest, töötada õukonna teenistuses või rännata ringi. Alates 13. sajandist koondusid rändlaulikud tsunftidesse ning said
tugevneb endise ajaga võrreldes ning Firenze areneb tõeliseks aiakunsti keskuseks. Firenze kroonikakirjutaja Giovanni Villani on 14. saj algul kirjutanud kodulinna ja selle ümbruse kroonika Storia Florentina, milles ta kirjeldab linna ja seda ümbritsevaid künkaid - miljöötervikut, millele oleks tol ajal olnud mujalt Euroopast raske võrdset leida. Seda miljöökirjeldust täiendavad paljud Giovanni Boccaccio Dekameroni (1358) novellid ja eriti just see raamjutustus, mille järgi rühm aadlinoorukeid põgenes Firenzest katku pärast linna lähedal asunud maamõisa. "Dekameron" koosneb teatavasti paljudest lugudest, mida noored üksteisele jutustavad. Ühte lossiparki on eriti põhjalikult kirjeldatud. Loe: BOCCACCIO, lk 151-154 (Kolmas päev). Boccaccio kui ka Villani aiakirjeldused tõendavad, et aia stiililine külg rikastub, detailirikkus areneb ja lisandub nii purskkaevude kui ka pergolate kasutus, kuid keskaegsed tunnusjooned säilivad. Siit aga pole enam palju maad renessansini.
annaabi.ee 
