"aadlimehena" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Nüüd aga värisen ja lõdisen ma, olen nõrk otsustaval silmapilgul, tunnen midagi kõrgemat meie ümber ja ma kogelen. Oh, ma langen kohe maha kividele, kui te minule ja endale ei halasta. Ärge saatke meid mõlemaid hukka! Kui te teaksite, kuidas ma teid armastan! Kellel veel võiks niisugune süda olla kui minul! Sinu pärast olen ma 459 minetanud kõik voorused, olen täielikult lahti ütelnud iseendast! Teadlasena olen ma teadust mõnitanud, aadlimehena oma nime häbistanud, preestrina olen palveraamatust teinud padja himurusunistustele, näkku sülitanud oma jumalale! Ja kõike seda sinu pärast, sa võluja! Et väärida sinu põrgut! Sina aga ei taha minust patusest 'kuuldagi! Ah, sulle pean ma kõik ära ütlema! Veelgi enam, midagi hirmsat, jah, midagi veel hirmsamat ...» Viimaste sõnadega võitis ta nägu hoopis meeletu ilme. Ta vaikis viivu ja alustas siis uuesti kõva häälega nagu iseenesele kõneldes: