Mõistete „häbi“ ja „hirm“ semiootikast kultuurimehhanismis
mitmekesisemaid teid pidi.
7. Kolmandal etapil kujuneb häbi ja hirmu sfääride vahel välja komplementaarsussuhe.
Eeldatakse, et see, kes juhindub häbist, ei tunne hirmu ja vastupidi. Seejuures on sfääride
jaotus dünaamiline ja vastastikus võitluses. Nii elab Vene 18. saj aadlikultuur kahe
süsteemi vastastikus pingeväljas: ühest vaatepunktist on iga aadlik riigialam, kuuludes
„nende“ hulka, kelle käitumist reguleerib hirm. Teisalt on ta „õilsa aadlikorpuse“ liige,
selle kollektiivse „meie“ osaline ja tunnistab vaid häbi seadusi. Nende sfääride vahekord
on järgmine: „häbi“ valdkond püüab saada ainukeseks käitumise regulaatoriks, sätestades
end just neil juhtudel, kui eeldatakse, et hirmu tunda on häbiväärne. Sellega on seotud
duelli korporatiivne roll, sõjalise vapruse kohustuslikkus (vrd Andrei Bolkonski mõttetut
surma „Sõjas ja rahus“, tema elujanu ja kõige üle domineerivat mitteallumist hirmule:
annaabi.ee 
